Jutuke - Vikerkaar peale vihmasadu
Hoolimata külmast voogas kogu nende olekust rahuleitu õndsuse ja muretu lapselikkuse sära
nad olid õnnelikud ja seda teadmata olid nad ise oma õnne sepistanud.
Esimesena avas silmad tiivuline. Olles näinud kohe enda vastas ikka veel magavat Printsi,
valgus ta näole meeliületavat rõõmu ja ta pigistas tugevamini nende käehoidu. Selle peale
poiss mõmises arusaadamatult ja pööras teise külje. Elisa tõusis istukile ja vaatas unisele
merele, mis talle täna vägagi kaunis ja südamelähedane tundus. Eilne hirm vee hukutava
tõmbejõu vastu oli hajunud ja asendunud lootusega, et maailmas on inimesi, keda saab
usaldada, ja kohti, kus saab end tunda õnnelikuna ka reaalse põhjuse olemasoluta.
Ta vaatas Jerome selgelt väljajoonistunud kontuure, piiritletuna hallikarva kivist. Ka siis,
kui ta poleks Prints, oleks ta ikkagi kallim kui kõik tähed ja mered, mis loodud. Halltiib