Sofi Oksanen -"Puhastus"
pihikseelik, seob parajasti põlle paelu ette lipsu. Laual ta ees on hele taigen ning õunad
(tunned juba sooja õunakoogi lõhna... kaneeli selles). Ta vaatab raamatust välja nagu oleks
ta just mingit häält kuulnud (me ei näe ta silmi). Sisupaber on pehme ja kolletunud ja kerge,
pisut erineva laiusega lehekülgedega just nagu vanasti köidetud, kui polnud mingit
masinat, mis vormi järgi raamatu ideaalselt uniformseks hammustas. Eestikeelse versiooni
kole kaas, kole kõva sile tugev läikiv lumivalge paber ja kõige tavalisem kirjatüüp. See on üks
väheseid raamatuid, mille puhul välimus oli minu jaoks määrav. Nad reklaamivad justkui
erinevat toodet, erinevat lugu, erinevat elamust.
Minu ,,Puhastuses" küpsetatakse kaneelilõhnalisi õunakooke ja naistel on kodus valged
põlled ees.
Samas ilmselgelt määrab iga lugemise lugeja taust, elukogemus, lugemisajalugu,
meeleolu, ideaalid ja kõik muu