Heraldika
saama lääniõiguse pärija. Nii siis ainult vanem poeg. Pärimisõiguseta kannupoiss jäi
pärimisõiguseta elu lõpuni, kusjuures ta ei kaotanud teiste vasallide seas seisuslikku võrdsust.
Omaette grupi moodustasid veel allvasallid, vasalli teenivad kannupoisid või rüütlid. Üksikud
vasallid, kes ajutiselt teenisid Saksa-Rooma keisrit, said temalt ka riigiaadliku tiitli või vähemalt
teatud suveräniteeti esitava vapiõiguse. Sellised vasallid olid näiteks Tiesenhusenid ja Ungernid.
(Saare 2006, lk 17)
Erinevad teistest olid ordusse astunud rüütlid, kes sageli loobusid pärast mungatõotuse andmist
oma perekonnavapist ja võtsid vastu Orduvendade ühise embleemi, mis kujutas musta risti valgel
taustal. Kui 1310. aastal andis Saksa-Rooma keiser Heinrich VII Saksa ordu kõrgmeistrile õiguse
kasutada oma riigivürsti ametipitsatis keisrikotkast, kujunes ka orduembleem orduvapiks.
Vasallide vapid jagunevad kõnelevateks ja tummadeks. Esimestel viitab vapikujund
annaabi.ee 
