Eesti eelajaloolisest ajast Jüriöö ülestõusuni
860. a. Paiku Venemaal. Riiklikult organiseerimata balti ja soome sugu rahvad
hakkasid selle järel tajuma poliitilist ja sõjalist survet ida poolt.
Kiievi vürst Vladimir valis 989.a. ristiusku vastu võttes usundi idapoolse vormi.
Sellega sattus Venemaa Bütsantsi kultuurilise mõju alla. Pandi alus katoliku ja
ortodoksse kiriku võitlusele Vahe-Euroopa rahvaste pärast.
Lõuna-Vene steppidest tungis 867.a. Euroopasse järjekordne nomaadrahvas
( keele poolest meie sugulased) ungarkased, kujunedes oma röövretkedega
Kesk-Euroopa rahvaste nuhtluseks. Asusid püsivalt elama (praeguse Ungari)
Doonau orus, rajades 997.a. vürstiriigi ja 1001.a. kuningriigi.
IX saj. alanud Skandinaavia viikingute röövkäikude all kannatasid Balti saared
ja kogu Euroopa põhja-ja lõunarannik. 911.a. asustasid viikingid Normandia
maakonnna, võtsid üle prantsuse kultuuri ja keele. Normannide nime all
kujunesid nad tähtsaks sõjaliseks ja poliitiliseks teguriks Euroopas.