Tõde ja Õigus II Terve tekst
Siin pole veel kedagi külm võtnud."
III.
Järgmisel hommikul Indrek ärkas kellahelinal. Helises päris harilik aisakell, nagu ta seda oli
kuulnud pulmas peiupoistel või jõuluõhtul suure rõõmu pärast, kui kihutatakse pimedas teistest
mööda -- ikka kodu poole, sest seal on siis heinad või õled nurgas maas ja toad nii tulvil täis
magusaid toidulõhnu, et nende ots ulatub kaugele õuegi. Tänagi Indrek tundis endas unesuikel
midagi üsna kodust ja omast, aga juba järgmisel silmapilgul paukus kell tal otse kõrva ääres ja
nõnda valusasti, et kadus igasugune magus suige. Ta kargas istukile: tahmane laelamp põles ja
lätlane, kes tal eile oli aidanud kasti kanda, seisis kellaga otse tema voodi ees. Peale Indreku ei
liigahtanud ükski. Aga kui Kopfschneider helistamist ei jätnud, karjuti talle mitmelt poolt:
,,Aitab juba! Käi kuradile! Tola! Katsu, et minema saad!"
Mõnedele valmistas helistamine nalja
annaabi.ee 
