Artur Alliksaare elust
raamatupidajaks. Aastal 1949 arreteeriti ta süüdistatuna riigivara
raiskamises ning hilisemad vangilaagrites olemise põhjuseteks oli protest
kehtiva riigikorra vastu. Artur siirdus valedokumentidega Saksamaale ning
rändas Kesk-Euroopas mõnda aega ringi.
Selleks et eelnevast aru saada on ta kirjutanud ühes oma luuletuses
järgnevad laused:
Ei leia ma teed teie kõvasti lukustatud tukkumisse.
Mis siis ikka!
Andestage mu kisa!
Oleksin ühe te uneruutudest peaaegu puruks komistanud.
Luuletajana debüteeris Alliksaar 1943. a Postimehes
pühendusvärssidega Lydia Koidulale. Edasi õnnestus tal tosin luuletust
avaldada veel erinevates ajalehtedes. Eraldi raamatuna ilmus luulevalimik
„Olematus võiks ju ka olemata olla“ (1968) ning „Luule“ (1976) koostajaks
ja trüki toimetajaks oli Paul-Eerik Rummo. „Tema luule värsid olid
korrapäratud, sõnakasutus oli eriline. Elu romantiline pool polnud talle
võõras