Kristiina Ehin - Luulereferaat
äratundmise ja teadvustamise ning loomuliku looduslähedase ja tervendava elukeskkonna
tähenduses. Ta soovib, et oskaksime õppida esivanematelt mitte ainult keelt ja kombeid, vaid
tarkust.
Kõige Eesti-kesksem ja kõige pärimuslikum osa "Luigeluulinnast" on teine neljandik.
Kristiina räägib siin me unustatud uskumustest ("...kantslid ikka veel voolavad valatud
verest/ verest mis/ puujumalatel puudus") ning murest ja igatsusest unustatud ja uneneva küla
pärast:
rehetoas kasvavad puud
lehised ladvad rebivad eest
katuselaudu
juured on keerdunud
läbi keldri
/---/
Ja seda kõike ikka läbi naise ja tema ajas muutumise prisma:
ja pääsukestest on saanud
selle maja ainukesed noorikud
Kristiina ütleb kurvalt, et sellest laulda tähendab tema jaoks kanda kive, "raskeid
paekivipoolikuid" oma südamel. Ta nendib, et lihtne maalähedane kodu on muutunud maa ja
annaabi.ee 
