Haikud Taevas roosatab Koidukuma valguses Algamas uus päev Maapind on märg kui Kõndimas paljajalu Olen kesksuvel murul Suvetuuled on Ära puhutud viimaks nüüd Sügis tulemas Sirelipungad Kirsiõied roosatamas Mahe tuuleke Lumehelbed maas Käre pakane paugub Näkku lendab lund Varblane säutsub Pungad puhkemas puudel Ning põõsastel ka Tähed siravad Öö tumedas kaisus me Unemaal rändame
Sellega sai tema inspiratsioon otsa. Aastad hiljem otsustas ta ennast taas otsima hakata. Pereelule pole ta kunagi mõelnud , küll see aeg tuleb , siis kui aeg on küps. Ma olin sellest mehest nii lummatud, et ükskord isegi juhtusin hoopis laupäev kirikusse, sellest hetkest taipasin, et mul hakkavad tema vastu tunded tekkima. Ühel päeval sattusin ma raske haigusega voodisse. Oli pühapäev ja ma olin väga nukker, et ma ei saanud kirikusse minna. Õhtul kodus voodis lesides, poolenisti unemaal, kuulsin toas samme, see oli William, kes lilledega mu voodi kõrval seisis. Olin väga üllatunud teda nähes, nüüd oli ta kindlalt mu südame võitnud. Me naeratasime ja vaatasime üksteisele silma. Ta suudles mind õrnalt põsele ja lausus: ,, Ma tundsin sinust täna puudust ja tahtsin sind väga näha, loodan, et sa ei pahanda ?" Olin kohkunud nende sõnade peale, aga sisimas olin väga õnnelik. William küsis mult luba jääda õhtuks mulle seltsi. Ta avastas, et oli
annaabi.ee 
