" (Kersti Merilaas-Sang) Essee Kui kauni pildi saab maalida sõnadea, ilusa kujutise luua. Kui ilus oleks uinuda kesk moonivälju, õilis mitte midagi nõuda, uidata kuhugi jõudmata ning lõppeks jagada oma valu ja mure mesilindudele. Oleks ilus unistustes. Kas reaalsus aga looduse rüpes sama hea oleks? Tuginedes Arved Viirlaiu romaanile ,,Ristideta hauad", tuleb tõdeda, et unelus ja reaalsus võivad kohtudes põrkuda, mitte aga üheks heleroosaks utoopiaks ühtida. Kui kaua oleks tegelikult hea nii olla kas üldse? Kui kaua tahaks näiteks Kersti Merilaas- Sang ise käia kuhugi jõudmata? Tunnikese, päeva? Kuidas oleks aga aastaga? Ja mis siis, kui polekski kohta, kuhu tagasi minna? Nimetatud Viirlaiu teose puhul oli näha, et toimetulek looduses pole nii kerge, kui mõtetes tunduda võib
eelviimasel leheküljel. "See näitab ennast, ta on müstiline." Ja müstilise ala ei piirdu vaid igavikuküsimustega nagu universumi teke või Jumala olemasolu. Müstiliseks jäävad ka mõned argielu küsimused. Mõni kohvisort maitseb millegipärast paremini kui mõni teine. Kas teadus oskab täpselt kirjeldada, miks see nii on? Ei oska. Aga kas kohvijooja ise oskab? Ei oska. Aga see ei anna veel õigust väita, et maitsete erinevus on paljas unelus. Tegelikult on just müstilisust põlastav filosoof või teadlane see, kes ajab jama, mitte tavaline inimene, kes selle üle ausalt juurdleb. Et aga müstiline jääb meie keele kirjeldusvõimest väljapoole, ei saa me sellest ka kuidagi rääkida. Oleme oma keele vangid ja müstiline jääb müstiliseks. Võime vaid näidata, et müstiline on olemas, mitte rohkem. Me ei saa vestelda elu mõttest samamoodi nagu ilmast või teaduse üksikküsimustest.
annaabi.ee 
