Eesti kirjandus algusaastatel
Oma saar sõltumatu ja turvaline
Romantilise hinge lõhestatus suhtes loodusega tagasi looduse rüppe, samas hirm
ettearvamatuse eest julmuse ees.
võib pralleeli tuua ka kirjandusega. Kus hiiiglane tüdruk sümboliseerib midagi ihaldavat,
unelmat, mis on hea ning kus sa tunned end hästi ja turvaliselt, kuid mitte alatiseks, mingil
hetkel see väsitab lõpuks ära. See ei anna enam midagi vaid toob pigem kahju. See imeb
tühjaks, kuni tahame selle eest põgeneda. unelamtes elamine tõmbab meil elujõu.
Hiiglase vanamehe kohta: ..üldse näis ta leebe ja heatahtlik, kuid ometi oli tema see, kes iial
ei lasknud mind mu elu õudust unustada. Nagu vari tuletas ta meelde seda kuristikku, mis
mind tõelisest elust eraldas... see on kui mingi teadmine ja reaalsus, mis tagasi maa peale
toob. Mingi sisemine hääl mis annab teada, et see ,mis su peas toimub või see, mis sa teed
on vale. Ihadele täielikult järgi andmine toob hukatust.
.