Marie Under
aineid ,,Aadam", ,,Deliila", ,,Maria-Magdaleena", ,,Taaveti kannel".
Mitmekülgse sisurikka lüürilise ning lüroeepilise luule loojana tõusis Marie Under oma
kõrgperioodil eesti värsiloomingu esirinda.
Välja kujunenud oli individuaalne stiil. Kui Underi varasema lüürika stiil oli veel
elektiline, realistlikud elemendid segunesid juugendlike sugemetega, ajaluules
ekspressionistlike kujundiliialdustega, siis kõrgperioodiks olid erinevad kihid sulandunud
ühtseks underlikuks väljenduslaadiks. Underi luulestiili iseloomustab suur, hoogne, poeetilist
litsentsi lubav joon, värsi sisemine liikuvus, improvisatsiooniline toonus. Modifitseerides
traditsioonilist vormi, kasutades ajuti ka vabavärssi, uusriime, püüdles Under oma
sisenägemuse võimalikult täpsele väljendamisele. Sellega kaasnes pidev süvenemine eesti
keelevaramusse, abiliseks Wiedemanni sõnastik. Kasvavat väljenduslikku meisterlikkust