Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt
Ei ole mingit maailma uppilöömise
tunnet. Imelikud juhtumid, luuledebüütide seas nt Ene Mihkelson. Kui mõelda debüteerinud Karevale, siis saame aru, et on
autorid, kes alustavad selgelt traditsiooni rüpes.
Luule aastate 1973-1985. Kui rääkida peavoolust, siis humanistliku uus tugevnemine seda märgib: vana hea klassikalise luule
märkused. On põhjust rääkida varjatud vastupanuluulest, tekib undergroud loomingut. Näeme autorite puhul nt Luik, Runnel, kus
püütakse balanseerida lubatu-keelatu piiril ja öelda midagi rahvuse ja inimolemise püsivuse kohta. Luule keel muutub
staatilisemaks, klassikalisemaks, st korrapärase vormi tagasitulekut. Seal on lisatunnused, mis pilti hägustavad: 70-80ndatel
klassikalist vormi palju, aga tuleb ette ridade murmist. Visuaalne pilt liigendatakse sellisel viisil, et jätab mulje vabavärsist, aga
tuleks lähemalt vaadata, kas on päriselt ka vabavärss
annaabi.ee 
