EESTI KÜLARAHVAS 17.-19. SAJANDIL
seoses. Maa omamine tähendas vabadust olla maa põliseks kasutajaks ja õiguslikuks
pärijaks. Elukoht ja elanik olid lahutamatud. Perekonna maatükk koos seal asuva õuega,
isikliku eluasemega, oli talu. (Karilatsi aeg 2010). Suur sõltuvus loodusest, majanduslikud
piirangud ning talupoeglikule eluviisile iseloomulik traditsioonidest kinnihoidmine, vähene
vastuvõtlikkus uuele, hoidis talurahvast kõige uue suhtes umbusklikuna (Vanamölder,
2009:10-11).
13.saj. alguses koosnes Eesti ühiskond valdavalt vabadest talupoegadest kogukondlastest,
kes harisid üksikperedena nende pärilikus valduses olevaid põlispõlde. Ühiskonna heaks
kandsid nad mitmesuguseid kohustusi. 15. sajandil kinnistati adratalupojad mõisate külge.
(Karilatsi aeg 2010).
2. Eesti külaelu 17.-19. sajandi keskpaigani
Talu tähendas Eesti külas suuresti peret ehk samas majapidamises elavat leibkonda (koos
annaabi.ee 
