Ekke Moor, Gailit August
Töölised teevad tööd nagu orjad et teenida see pisku raha, mida antakse laupäeviti ja kes ei ole tööga
rahul lööb värava seljataga pauguga kinni ning läheb oma teed, küll leidub jälle uusi inimesi kes selle
raha eest tööle tulevad.
Arvavad, et elu on lai maantee, kus iga kilomeetriposti juures ootab neid üha huvitavam seiklus,
taipamata, et liiguvad pimesi ummikradadel, mis ei vii kuhugi välja. Keerlevad vaid samuti
radadel ringi, mis muutuvad sageli nii kitsaiks ja umbseiks, et on raske hingata (Autori arvamus
Ekke sugustest noortest)
Vahel tunneb Ekke ennast jälle kui automaadina, kes võtab pudeleid riiulist ei mingit juttu ja muud
liigutust, aga sellises tummas osas muutub tuimaks ja seda ei suuda isegi Ekke Moor enam kannatada.
Siis jälle mööda järvi ja jõgesid rännates, kus aeg-ajalt võib ka näha talusid, mõtleb Ekke: inimene
läheb mööda teed ja silmapiir on lai, aga miks ta ei ole nagu jõgi, täna voolates metsades, homme
annaabi.ee 
