Sandro Botticelli
Enamik tegelastest räägib
iseendaga. Jääb mulje suletud ringist, piinavast üksindusest, loiust väsimusest. Vaid kaks
inglit otsivad silmsidet nendega, kes asuvad väljaspool ringi, kes elavad tänases ajas.
Ühel neist on ükskõikne ilme, teine aga piidleb silmanurgast, kulmud imestusest kõrgele
kerkinud, uudishimulikult seda aega, kuhu kuulume meie.
1481. a-l kutsus paavst Sixtus IV kohale Botticelli ja teised prominentsed Firenze ja
Umbriano kunstnikud, et teha freskosid Sixtuse kabeli seintele. Eesmärgiks oli ülemvõim
Papacy üle- Sandro panus oli mõõdukalt edukas. Ta naases Firenzesse ja olles keeruka
meelelaadiga, kirjutas ta Dante Infernole kommentaari, trükkis ja illustreeris selle,
kulutades sellele väga palju aega. Tööst kõrvalehoidumine tekitas tema elus suuri
segadusi.
Botticelli ei olnud kunagi ablielus ning ta väljendas tugevat tülgastust ideaalse