ilusast päevast." Nende teema ja häälestus on erinevad, lausa vastandlikud. Mure ja rõõm, inimhinge öö- ja päevapool, maailmavalu ning elujõud- niisgused on kahe luulekogu tundepoolused. Koguga ,,Hääl varjust" asub luuletaja otsekui kõrvaltvaataja rolli ning laseb kõnelda kujutatul endal. Esile tõusevad agulivaated. Eriti meeldib mulle sellest luulekogust luuletus ,,Agulis", kus Under kasutab üldistusjõulisi pilte inimeste kaotatud või umbejooksnud elust. Lugedes tuli silme ette kirjeldatud agul ning teda ennast seal elamas. Kuna ta on sündinud Tallinna ühes agulis, siis olen üsna veendunud, et luuletus võis rääkida sealsest agulielust. Kohe hakkasin otsima sarnasusi tänapäevaga ning luuletuses kirjeldatud elu elavad siiani uskumatult paljud inimesed üle terve maailma. Kõige rohkem kõnetasid mind järgmised värsiread aguli raskest elust: Tuul sisse poeb püksivärvlist ja- säärest
kokkulepitud ajaks mitte mingil juhul kohale ei jõua, kuna istub ummikus. See on justkui kassinäitus, kõik elukad kenasti omaette klaasist puurides. Ja kõik need "kassid" jõllitavad kadedalt mind, kes ma võtan uulitsal pikki samme nagu vaba mees kunagi ning lasen rõõmsat vilet, teades, et minu ees on lahti terve maailm. Selline umbejooksnud tänav on muidugi kurb vaatepilt, sest ikka tekitab meelehärmi, kui inimestelt on võetud priius ja nad peavad pikki tunde tillukeses kuudis sitsima, kuni kannikatele ilmuvad lamatised. Just samasuguste emotsioonide ajel kinkisid lahked vene eided tsaariajal külasid läbivatele sunnitööliste vooridele leiba: sööge, pojukesed, jumal on armuline! Hale oli ju vaadata suurt hulka ahelais mehi, kes valvurite range pilgu all
annaabi.ee 
