Veisekasvatuse alused
kindlustavad kõrge jõudluse inimeste vajaduste rahuldamiseks, näiteks piimanäärmete areng. Lihastik on
neil nõrgalt arenenud ja tagab üksnes loomade liikuvuse ja võime koguda sööta. Seevastu lihaveistel on
piimasekretsioon arvestatud ainult järglaste toitmiseks. Neil on väga mahukas lihaskude ja hästiarenenud
rasvkude.
Märgatavad muutused on toimunud sigimises. Koduloomadel on Näiteks sigadel ja kodulindudel
on järglasi oluliselt rohkem kui nende ulukeellastel. Olulisi erinevusi on ka sigimistsüklis. Ulukitel on
enamasti sesoonne (sigivad teatud kindlal aastaajal) sigimistsükkel. Koduloomadest on see säilinud
lammastel, hobustel ja karusloomadel. Looduslik mehhanism avaldub paremini karusloomadel, kus
tiinuse kestvus on labiilne. On võimalik lootelise arengu peatumine teatud perioodiks, mil keskkonna
tingimused ei ole soodsad ja tingimuste paranedes areng jätkub (näit. naarits).
Erinevus on varavalmivuses