V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta ütles Gringoire'ile ungari aktsendiga läbi
nina: «Facitote caritatem!»6
«Ometi üks, kes ristiinimese keeli kõneleb!» ütles Gringoire. «Mul peab küll väga hea
inimese nägu ees olema, kui minult nõnda armuandi palutakse, kuigi mu rahakott üpris tühi
on.»
«Sõber,» pöördus ta pimeda poole, «ma müüsin läinud nädalal oma viimase särgi maha
ehk, kuna sa muust keelest aru ei saa kui Cicero omast: Vendidi hebdomade nuper transita
meam ultimam chemisam.»7
Seepeale pööras ta pimedale selja ja astus edasi. Pime aga hakkas temaga sammu pidama
ja vaata, ka halvatu ja jalutu hakkasid oma karkudega klõbistades kiiresti temale järele
sammuma. Kõik kolm komberda-sid niiviisi rüsinal vaese Gringoire'i kannul ja hakkasid
talle oma laulu laulma: «Caritatem!» laulis pime. «La buona mancia!» laulis jalutu. Halvatu
aga lõpetas selle musikaalse lause korrates: «Un pedazo de pan!»
Gringoire toppis oma kõrvad kinni. «Oo Paabeli torn *
annaabi.ee 
