A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Ta läks järgemööda Athose, Porthose ja Aramise juurde. Ükski neist polnud veel koju
tulnud. Ka nende teenrid olid ära ja nii ühtedest kui ka teistest puudusid teated.
D'Artagnan oleks heameelega järele kuulanud ka nende armukeste juurest, aga ta ei
tundnud ei Porthose ega Aramise armukest; Athosel aga armuke üldse puudus.
Möödudes kaardiväe kasarmu juurest, heitis ta pilgu tallidesse: kolm hobust neljast
olid juba kohale jõudnud. Ulijahmunud Planchet harjas neid parajasti, kaks olid juba
puhastatud.
«Oh, härra,» ütles Planchet d'Artagnani silmates, «kui hea meel mul on teid nähes!»
«Aga miks siis, Planchet?» küsis noormees.
«Kas te usaldate meie peremeest härra Bonacieux'd?»
«Mina? Ei tule mõttessegi.»
250
«Õieti teete, härra.» «Aga miks sa seda küsid?»
«Sellepärast, et kui teie temaga vestlesite, ei kuulanud ma teie juttu, vaid jälgisin teda.
Härra, tema nägu muutis kahel või kolmel korral värvi