Kõige lõpp on alles algus
Jutuke
Kõige lõpp on alles algus
V arjudeis näod kattunud mure halliga, kastene muru hauaküngaste leinavas udus
sünge varjualune inimese elukihkavale hingele, ainus tagala neetuile, kes eales
rahus puhkavate sekka kuuluda ei saa. Iga vaikne sekund, saadetud tuule ulguvast
kajast, neelab nähtamatu pisara meespõlve soost: armsama lahkumine on valu, piinav rebend
südames, mida kogu elu endaga kanda.
Kuid inimeste tunded, ka kibedamad neist, on privileegia, surelikkuse magusaim toon.
Üksikud klaverinoodid lõhestamas hommiku kiretut tervitust, kajas Hallitiivaliste kodas
hüvastijätt mineviku lembusega. Reas seisid inimesed, järeltulijad käekõrval, igapäeva mõtted
läbistamas nutuhümni nad mõtlesid lahkunuile, oli surnute pühapäev
annaabi.ee 
