Tiit Lauk humanitaar
aastal
kirjutatud artiklis “Haige ja terve muusika”. 256 Maret Tomson juhib oma eestikeelse muusi-
kakriitika uurimuses (Tomson 2008: 51) tähelepanu faktile, et see on tähelepanuväärne
kirjutis mitmel põhjusel. Siin astus kriitik välja modernismi, opereti ja džässi vastu, seostades
neid žanre “kodanlike harrastustega”. Džässi suhtes jätkus kriitikul ikka veel uusi negatiivseid
väljendeid. Ta kirjutas, et see žanr tegeleb “loomingulise ulakusega, sadistlike ergutusvahen-
ditega ja tunnete narkootikaga”. Vastavalt uue ideoloogia nõuetele lisas kriitik juurde
(vältides osavalt täpsemaid poliitilisi termineid), et selline muusika ei pärine “õigetest ühis-
kondlikest alustest ning ta ei sobi kokku võrsuva kultuuriga”. Nii sobis kriitiku juba varem
avaldunud džässivaen kokku uue võimu halvustava suhtumisega sellesse muusikaliiki.
Meeldiva erandina eestikeelse kontserdikriitika seas tuleks välja tuua Viljandi esimese