V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ta pööras oma pea sinnapoole, kust
tuli hääl, ta särav pilk peatus Phoebusel ja ta lakkas järsku tantsimast.
«Hei, väike!» kordas kapten ja andis sõrmega märku, et ta üles tuleks.
Mustlanna vaatas teda veel korra, siis punastas ta, nagu oleks leek ta põski haaranud.
Käsitrumm kaenla all, läks ta läbi hämmastunud pealtvaatajate aeglaste sammudega maja
poole, kust Phoebus teda kutsus, taarudes ja segase pilguga nagu lind, keda on halvanud
mao pilk.
Pilk hiljem tõusis uksevaip ja lävele ilmus mustlanna näost punasena, kohkununa,
hingetuna, suured silmad maha löödud, julgemata ühtki sammu edasi astuda.
Berangere lõi käsi kokku.
Tantsijanna jäi lävele liikumatult seisma. Ta ilmumine tekitas noortes tütarlastes imeliku
tunde. Kahtlemata oli kõigil ebamäärane ja alateadlik soov ilusale ohvitserile meeldida ja
hiilgav munder pani neid kõiki koketeerima. Kui ta nende keskel viibis, valitses nende vahel
mingi varjatud, salajane kadedus, mida nad ise vaevalt