V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Öökulli kannul on suur põõsalinde arv, poeedil aga iga liiki pööbliparv.
Vahel söandas mõni salakaval jõnglane oma naha ja kondid turule viia kirjeldamatu lõbu
eest Quasimodo küüru sisse nõel torgata. Vahel riivas mõni noor kena tüdruk, kes oli
vallatum ja häbematum, kui viisakus lubas, preestri musta kuube ja laulis talle nöökivalt otse
näkku: «Kurat lõksus, kurat lõksus!» Mõnikord sõimas salk räpaseid eitesid, kes kuskil
uksetrepi astmel varjus kükitasid, valju häälega möödaminevat ülemdiakonit ja kellalööjat,
paisates neile jultunult näkku selliseid ergutavaid tervitusi, nagu: «Hm, vaadake, ühe hing
on nagu teise keha!» Vahel leidus ka salk skolaare ja tänava-poisse, kes isekeskis mängisid,
kuid siis kõik püsti kargasid ja mõnitades ühes kooris ladina keeles tervitasid: «Éia! Eia!
Claudius cum claudo!»'
Kuid tavaliselt ei pannud preester ja kellalööja neid mõnitusi tähelegi. Kõigi nende
annaabi.ee 
