V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
meelevalda, valas sulatina ta soontesse. Eriskummalisi tundeid tekkis ta hinges. Ihara
armukadedusega sukeldus ta pilk kõigesse sellesse, mis avanes vallapäästetud kinnitusnõelte
tagant. Kes sel silmapilgul oleks näinud tolle õnnetu nägu, mis pehkinud ukselaudade
vastu oli surutud, oleks arvanud, et ta ees on tiiger, kes puuri varbade vahelt silmitseb gaselli
õgivat saakalit. Ta silmaterad sätendasid tulukestena läbi uksepilude.
Korraga napsas Phoebus mustlastüdruku kaelast rätiku. Vaene kahvatanud, ikka veel
unistavate silmadega laps ärkas nagu unest. Ta tõmbus järsu liigutusega agarast ohvitserist
eemale, ja pilku oma paljale kaelale ja rinnale heites pani ta punastades, segasena ja häbist
tummana oma kaunid käed vaheliti üle rindade, et neid varjata. Kes teda sel silmapilgul
oleks näinud nii vaiksena ja liikumatuna, oleks võinud teda pidada Häbelikkuse
288