Eesti okupeerimine - allikad 39-40
Kui taoline asi juhtus, pidi seadme kasutaja tasuma kahju
viiekordselt. Mõnel juhul vähendati kogu tööbrigaadi palka kolmandiku võrra. Samuti
oli alati olemas oht, et NKVD, kelle agente oli igal pool, süüdistas töötajat sabotaazis.
(Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 1944. Tallinn. 2002, lk108)
Ühel kevadtalve päeval 1941. aastal läksin raamatukogu saali. Salk naisi kandis seal
paberitega pooleldi täidetud kotte ühte nurka virna. "Mis see tähendab?" küsisin
uksehoidjalt, kes neid vaatas. "Raamatud," ütles ta, "alumisel korrusel olev venelane
raiub neid kirvega katki. Need on keelatud kirjanduse nimekirjas olevad teosed".
Läksin ülemisele korrusele, et saada lähemaid teateid. Asi oli tõesti nii. Sel kombel
hävitati ainuüksi ülikooli raamatukogus 70 000 raamatut, kuid samasuguseid
puhastusi pidi tehtama kogu Eestis. Nende seas oli teoseid usust, isamaast ja
kommunismivastaseid, aga ka selliseid, mille "kahjulikkusest" oli raske aru saada.