Narratiivianalüüs loovkirjutamise harjutus
Veel
hullem, tihti oli vanamehel lämbumisrefleksid, aju oli korduvalt hapnikuta. Kuud möödusid sedasi ning
siis sai mehel mõõt täis, lükkas üleolevuse kõrvale ja läks arsti juurde. Vanale endale üllatuseks oli
haavatud uhkus seda väärt. Mees sai jälle magada.
Kui pea oli juba niisama hästi kui toas, - aastatetagune vanamees oleks ammu selle peale üles
ärganud ning teda tappa püüdev hiilija ei oleks osanud seda oodata – võttis laternalt katte. Püüdis
uksehingedel mitte kriiksuda lasta – võttis katte kohati maha, üksainus peenike kiir langes raisakulli
silmale, aga silm oli alati kinni. Ta tegi seda seitse ööd järjest, alati kesköö ajal. Aga võimatu oli tööd
lõpuni viia, sest see polnud vanamees, kes teda rõhus, vaid tema Kuri Silm ja see ei avanenud. Igal
hommikul, kui päev koitis, läks ta vapralt tuppa ja rääkis vanamehega julgelt, kõnetades teda südamlikul
toonil nimepidi ja uurides, kuidas vanal öö möödus