imelisel mustal karvkattel päikese käes sädeleda. Ja siis need külalised kiidavad mind ja peremees tunneb minu üle uhkust ja ma olen õnnelik, et olen kassina sündinud. Kõige kohutavamad loomad selles majapidamises on rotid. Hiiri ma armastan, neid on mõnus püüda ja süüa. Päevadekaupa võin passida liikumatult mõne hiireaugu ees ja oma halli saaki varitseda. Sellisel ajal ma isegi ei kuule, kuidas peremees koju tuleb. Ta imestab, et ma ei tervita teda ukseesisel nagu alati, ent peagi unustab selle tühiasja ja istub oma arvuti ette. Ent rottidega on teine lugu. Nad on suured, rasvased ja kohutavate kihvadega. Nende pikad sabad pole üldsegi maitsvad ja liha on kare ning ebameeldiv mulle ei meeldi rotid. Esiteks, neid on keeruline püüda, kuna nad on ise küllaltki suured ja võimsad, ning teiseks, nad pole üldse kasulikud seedimisele, kuna peale rotiliha ei suuda ma süüa mitte midagi piimjat kõik läheb taaskord suu kaudu välja
vaatamisest silmi põletavat, tajus ta, et keegi väljub majast ja suundub tema poole; ent aimas kuidagi, sammude järgi, tulijas ära William Bankesi, nii et kuigi ta pintsel värahtas, ei keeranud ta pilti alaspidi murule, nagu oleks teinud siis, kui tulija olnuks mr. Tansley, Paul Rayley, Minta Doyle või tegelikult ükskõik kes teine, vaid jättis selle molbertile. William Bankes seisatas ta kõrval. Nad mõlemad olid alevis korteris, ja nõnda, kord tulles, kord minnes, ukseesisel hüvasti jättes, olid nad vahetanud mõne sõna õhtusöögist, lastest, ühest ja teisest, mis tegi neist liitlased, nii et kui mees nüüd Lily kõrval hindavalt seisma jäi (ta oli küllalt vana, et olla Lilyle isaks, botaanik, lesk, seebi järele lõhnav, piinlikult puhas ja hoolitsetud), jäi ka Lily paigale. Mr. Bankes lihtsalt seisis seal. Lily kingad on suurepärased, märkas ta. Lubavad varvastel end vabalt tunda. Ta poleks suutnud end väljendada
annaabi.ee 
