sõnasõnalt öelda: ta oli tark takkajärele... Piki stegosauruse selga kulges kuni sabani reapaar suuri, ligi meetrise läbimõõduga kolmnurkseid luuplaate. Saba tagaosas aga kandis stegosaurus otsekui nelja teravat mõõka - pikki ja teravaid luuogasid. See oli hirmuäratav relv. Sabalöögiga võis stegosaurus oma vaenlase kasvõi lõhestada või maasse naelutada. BRAHHIOSAURUS See on üks ammuste aegade hiiglastest: paraja maja suurune, küljelt küljele taaruv hiidsisalik ukerdas soomaal. Rohmakas kere neljal massiivsel jalasambal. Iga jalg kahe inimese kõrgune. Looklev ussikael vaevumärgatava peakesega pidevas liikumises. Et säärast elukat toita, pidid looma hambad ja magu töötama küllap päeval ja öösel. Nagu hiiglaslik madu lohises koletise järel ta hiiglaslik saba, mille hoop võinuks tappa elevandi. TANÜSTROFEUS Tanüstrofeust võiks nimetanud lühijalgseks maoks. Ta oli ilmselt maailma kõigi aegade pikim loom
dünamiidilaeng. Jonathan Merikajakas tundis end lõhkevat keset laotust, valusat hoopi vastu merepinda enam ei tajunudki. Püttpilkases öös tuli ta teadvusele, loksudes ookeanil kuuvalguse vöötmes. Ta narmendavad tiivad olid kui tina täis, ent veel tinasemalt rusus nurjumise koorem. Ta soovis - muuks täiesti jõuetu -, et see raskus oleks piisav ja veaks teda halastades põhja, - et kõigel oleks lõpp. Aga kui ta juba madaliku murdlaineis uppuda ukerdas, hakkas temas kumisema mingi õõnes hääl. - Kuskilt pole pääsu. Olen vaid kajakas. Olen oma olemuse kammitsais. Kui mulle olnuks määratud avastada lennusaladusi, peituks mul ajudes vastav kood. Oleksin ma munast koordunud kiirsööstjaks, eviksin pistriku pusstiibu, - kugistaksin hiiri, mitte kalu. Mu isal oli õigus. Pean selle tobeduse unustama. Pean liituma PARVEGA ja olema, kes ma tegelikult olen - vaene veidravõitu kajakanolk. Õõnes hääl kadus ja Jonathani hing rahunes
annaabi.ee 
