Eesti biotoobid
kunagiste suurjärvede jäänukid, näiteks Kalli, Leego, Parika. Neid järvi on veel Lääne-,
Põhja-Eesti madalikel. Peamiselt asuvad soode ümbruses, mille tulemusena on humiinainete
kuhjumine.
Kalgiveelisetes miksotroofsetes järvedes on liigirikkus suurem kui teistes järvetüüpides.
Mõõdukas orgaanilise aine olemasolu mõjub positiivelt vetikate kasvule. 75% biomassist
moodustavad sinivetikad ja ränivetikad. Nendes järvedes on arvukalt mändvetikat. Ujuvetikad
muutuvad koos veekogu vananemisega, kuid peamiselt on ujuv penikeel ja vesikupud.
8.2. Elupaigad ja eluvormid jões, vee vool (organismide kohastumused kiire ja aeglase vooluga).
Liikide arvu ja temperatuuri seosed, kohastumused veealuseks hingamiseks.
Voolukiiruse jmt. tegurite erinevuse pärast on eri jõelõikude elustik erisugune. Ülemjooksul, ka
allika-, liustiku-, mäestikuojades on vool tavaliselt kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei
annaabi.ee 
