UJUMINE
„tehnilistaktiline meisterlikkus“ kuuluvad kõik kokku ühte punti. Antud sportliku meisterlikkuse
aspektide täiustamine on ühtne. Ujumistehnika areneb pidevalt ja on väga mitmekülgne. Näiteks
rinnulibrassi tehnikas lühiaajalise tsüklisisese sukeldumisega, delfiini ujumise suhteliselt tasase
õlavöö asendiga ning katkematu nõtkete jalaliigutustega, vabaujumises pika jõulise tõmbega,
startide ja pöörete sooritamise tehnikas pika veealuse osaga. Tänapäeval on igal ujumisstiilil mitu
erinevat variatsiooni. Variatiivsuse allikaks on pidev loominguline treeneri ja treenitava koostöö,
mis arvestab:
Sportlase individuaalsete iseärasustega
Biomehhaanika seaduspärasustega
Võistlusreeglitega
Isiklike kogemuste ja uute tendentsidega ujumises
Tippujuja tehnika on individuaalne. Liigutuste iseloom sõltub ujuja andekusest, sportlikust
kogemusest, kehaehitusest, painduvusest, jõust jne