Leonardo da Vinci
Fragmendis Codex Leicesterist kinnitab Leonardo, et maal on ,,vegetatiivne hing". Ta leidis
peeneid paralleele organismide ja maa koostise vahel: Mäed on tohutu suure organismi luud;
tufid on kõhred; vee veenid on veri; mõõn ja tulv merel on hingamine; ,, Tõmmanud tuli maal:
vulkaanid on vegetatiivse hinge elupaik maal," meri, eostatud ptolemaioslikul viisil, nagu ka
tohutu jõgi, mis maailmas ringleb, on ,,veremeri , mis ümbritseb südant."
Väikese ujedusetundega räägib Leonardo endast kui ,,mitte kirjamehest", kuigi tal oli
mahukas ja kõige värskem kultuuriline taust, isegi kui see oli osaline ja mõnes piirkonnas
segane. Ta oli uhke selle üle, et kui ta seati vastastikku trompetite ja ,,matkijatega", ei osanud
ta ,,kommenteerida neid, kes olid tähtsamad," ehk kommenteerida pühakirju, iidse tarkuse
allikaid. Ta oli selle asemel õppinud kõike kogemusega, selle meistrite meistriga. Kuid tema
annaabi.ee 
