"Taevased ratsanikud" Tuglase novellid
Noormees
haaras mõõga ja torkas selle neiu südamesse. Kuid laul mängis edasi.(näidend) Bova hakkas
nutma. Üks naine viskas teda apelsinikoorega, hiljem tõmbas ta enesega treppidest alla . naine
istus tõlda ja võttis Bova kaasa. Ta toetas naise rinnale. Naine hakkas Bova juukseid silitama.
Nad jõudsid suvila ette, kus nad tõllast välja tulid. Nad astusid sisse, langesid sohvapatajdele.
Bova ei mõistnud seda, mida naine rääkis ja see tegi naisele nalja. Bova tundis end
uimastuvat. Nad hakaksid jooksma ja naise rõivad hakkasid langema. Ka Bova heitis oma
seljast riided. Nad jõudsid ruumi, mida täitis suur voodi.
-Bova leidis end taas tänavalt. Ta ei teadnud mõnda aega, kus ta oli. Ta läks mööda sama teed,
mida oli kõndinud õhtul, veel siis kui tal raha ei olnud. Öö oli andnud talle palju võimalusi,
mis enam ei kordu. Ta jõudis sadamasse, kus üks mees hakkas tal ühket ülikonda seljast
varatsama. Bova andis selle talle vabatahtlikult