"uimastusest" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

» «Mina tulen otse Tallinna poolt,» pajatas ratsanik lõõtsutades. «Landmeister on kõige väega äkki meie kallale tulnud . . . ja meie mehed on hädas . . . » «Kas peavad veel vastu?» «Jah, aga paluvad sind appi, lahing on kibe.» . «Ma tulen,» vastas Tasuja rahuga, «aga enne pean siin asja lõpetama.» Ta tormas trepist üles -- saali. Siin panid sakslased, värisevate naiste ja laste ette müüri luues, viimse jõuga vastu. Rüütel Kuuno võitles kui lõvi, ka Oodo oli oma uimastusest toibunud ja raius kui meeletu enese ümber. Võitlejad kõmistasid iga silmapilk surnukehade üle, voolav veri leotas põranda libedaks. Sõjariistade kõlin, surmavate hoopide tumedad mütsud, sajatamine, oigamine, naiste patved ja laste hale vingumine -- kõik see möll sünnitas kõledat kohinat, seda tormikohinat, millele kõige sügavam vaikus -- surmavaikus järgneb. Tasuja tungis oma meeste vahelt läbi, kes tema tulekut hõisates tervitasid. Ka Oodo nägi teda kohe. 117