Väga kerge, et võimalikult suur osa signaalist võimalikult täpselt heliks muutuks - füüsiliselt hakkab membraan liikuma mingi aeg pärast valjuhääldi mähisele antud elektrisignaali. Mida massiivsem on membraan, seda "uimasem" see on ning suurem osa valjuhääldi sisendisse antud elektrisignaalist muundatakse heliks moonutatult. Samuti kui membraan on liikunud oma ekstreemumpunkti, peab lõdvik selle tagasi normaalasendisse tõmbama. Ka siin muutub protsess aeglasemaks ja "uimasemaks", mida massiivsem on membraan. Hea summutuvusega, et ära hoida resoneerimist ja võnkumise jätkumist signaali kadumisel. Kahjuks ei ole ideaalset materjal olemas. Et võimalikult palju eelnimetud tingimusi täita, kasutatakse membraani ehitamisel paberit, pappi, metalli ja plastmassi või materjalide segu. Näiteks lisatakse paberile jäikuse andmiseks süsinikkiudu, klaaskiudu või kevlari. Raam on tehtud väga tugevatest materjalidest, tavaliselt terasest. Kui raam peaks mingil
pikemaajalisel pärmseene vohamisel kahjustused armistuvad. Armkude pole aga elastne ja loob seega soodumuse sooleummistuseks ehk soolesulguseks. Ka hakkab pärmseen vohamise korral endale süüa nõudma. Ja enda toitmiseks paneb ta meid talle sobivat toitu sööma sööma lausa õgima! Magusat kraami, saiakesi, igasugu valgest nisujahust tooteid, alkoholi ühesõnaga kõike head ja paremat. Peremehe osaks jääb pidev magusaisu. Ja mida rohkem seda süüa, seda uimasemaks muutub enesetunne. Hetkel kui kommikarbist viimase maiuspala suhu pistetakse on enesetunne jube hea, aga läheb mööda vaid natuke aega, kui pea muutub uimaseks ning väsimus võtab bõimust. Miks? Sest pärmseen sai oma toidu (suhkur, valge jahu, tärklis, kääritatud asjad, lõpuni küpsetamata leivatooted) kätte. Aga pärmseen on ka elav organism. Oma ainevahetuse ja paljunemisvajadusega. Ning selle
annaabi.ee 
