konflikte. Vaatamata kerglasele eluviisile, sai Pearu raske maaeluga lihtsalt hakkama ning see tekitas meelehärmi Andreses, kes oli väga töökas ja põhjalik. Andres nägi Vargamäe kallal suurt vaeva, samal ajal kui Pearul õnnestus oma trikkidega nii mõnestki raskest olukorrast kerge vaevaga välja tulla. Oru ja Mäe talude peremeeste soov teineteisest üle olla on sarnane tänapäevaste naabrite omavahelise uhkustamisega. Tammsaare käsitleb teoses peremeeste suhtumist teenijatesse. Eespere Andres lähtub sulastega suheldes ligimesearmastusest. Ta saab aru sellest, et teenijad on töötegemise tarvilikud abistajad ja on neile tänulik. Ka Krõõt ja hiljem ka Mari suhtuvad alamatesse heasoovlikult. Andrese head suhtumist väljendab hästi aeg, kui Krõõt on surnud ning Eesperre on vaja uut perenaist. Andres ei soovinud uut perenaist otsidagi, vaid tahtis enda tallu
näidata/tunda. Vahel võib ka välja tulla see, millega ta uhkustab, tal polegi seda. Ta mõtles selle välja, et ikka ja jälle uhkustada. Aga kas ta tagajärjele mõtleb, mis siis juhtub, kui inimesed teada saavad, et ta mõtles selle välja? Vaevalt. Tulemusena on see, et kui see välja tuleb, inimesed ei saa teda enam usaldada ja see uhkustaja kaotab siis ka sõpru. Ja kui ta lõpuks mõistab, mis tagajärjed tal uhkustamisega on tulnud, on selleks juba liiga hilja. Kadri Silde 9B
annaabi.ee 
