Lastejutud
hajuma ja muutus pigem munavahu moodi uduks. Valgusvihud libisesid mööda Digitaalset
välja, haarates enda sisse kõige ettejääva. Üks kiirtest põrkus millegi vastu.
Hakkas ronima, liikuma kõrgemale, mööda seda miskit. Valgus limpsas korra, limpsas teisegi,
muutus üha ahnemaks ja üha rohkem pinda enda alla võttes hakkasid varjud taanduma. See
tundmatu, oli Tangensite väesalk, mille rivi oli pimedusest saadik seal valvel olnud, sirgetes
ridades, pinges, ootel. Nende uhketelt vammustelt lugesid päiksekiired välja matemaatilisi
valemeid, teoreeme, mis olid kuldse niidiga tikitud sinisesse ja punasesse sametisse.
Pythagoros oli uhkelt esireas. Pilk valvas ja karm. "Kus nad siis on?" mõtles ta "Kus on see
argpüks ja kiidukukk Archimedes oma Cosinustega" Pythagoros kohendas oma disainitud
pükse.
"Hei, Kümnendik" hüüdis ta, "räägi, mis kuulda?"
Kümnendik, Üks Kahendiku vend tuli jooksuga kohale.
"Nooh" venitas Pythagoros, "Räägi!"
annaabi.ee 
