V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
need üheksa enesearmastuse osa rahva imetluse hinguse mõjul nõnda kohutavalt paisunud ja
tursunud, et hoopis ära lämbus see pisike omakasu-molekul, mida äsja leidsime igas poeedis
ja mis muide on väga väärtuslik osa, sest see on see reaalsuse ja inimliku loomuse ballast,
ilma milleta poeetide jalad maapinda ei puudutaks. Gringoire tahtis tunda, näha, kombata,
kuidas need otsatud tiraadid, mis iga hetk kõigist ta pulmaluule osadest esile uhkasid, kogu
seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning
lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õnd-sustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine*,
kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?»
Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?»
Nüüd võib siis ise arvata, mis mulje kardinali äkiline ja ajakohatu tulek temasse jättis.
1
6