V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tõepoolest
naeruväärt! Mõtle ometi, tantsijanna ohvitseril mehel! Olen päris jaburaks läinud! Ei,
Phoebus, ei, ma olen sulle armukeseks, ajaviiteks, lõbuks, kõigeks, mida sa iganes tahad.
Kas ma polegi selleks loodud? Sõimatagu mind, põlatagu, häbis-tata gu mind, mis sellest!
Mind siiski armastatakse. Minust saab kõige uhkem ja õnnelikum naine. Ja kui ma vanaks
või inetuks jään, Phoebus, kui ma teie ^mastuse jaoks enam ei kõlba, siis, armuline härra,
'uhage, et ma teid teenima hakkan. Teised tikkigu teile ^"s särpe, mina hoolitsen nende eest
teie teenijana. Te ,UDate mulle siis oma kannuseid läikima hõõruda, oma Uübe harjata,
saapaid tolmust puhastada. Niipalju
289
halastust saab teil ikka olema, Phoebus, eks? Nüüd aga, võta mind! Võta, Phoebus, kõik
see on ju sinu oma, ainult armasta mind! Meile, mustlastüdrukutele, pole palju vaja -- ainult
õhku ja armastust!