Vanakreeka jumalate põlvnemine
garanteerinud midagi, sest kõrgkujud võisid meelt muuta.
Tõenäoliselt sarnanesid jumalad inimestega nii välimuselt kui olemuselt. Miski
inimlik polnud neile võõras: nad võisid olla leebed, andestavad või
kättemaksuhimulised, edevad, kadedad, liiderlikud. Võib öelda, et antiikjumalad
on loodud inimese näo järgi ja võib-olla see teebki nad palju südamelähedasemaks
ja armsamaks. Peamiseks erinevuseks osutub vaid viimaste surematus ja ugavene
noorus.
Vanakreeka jumalaid iseloomustas üldiselt spetsialiseerumine mingile alale.
Igaühel neist olid kindlad omadused ja kindel ülesanne.
Kreeklastel oli kaksteist vägevamat ja hulk vähemaid jumalaid. Tähtsamad elasid
Ölümpose mäel, kus paiknes jumalate valitseja Zeusi inimsilmale nähtamatu palee,
kuid ka teiste ölümplaste eluase. Järgnevalt tuleb juttu jumalate põlvnemisest ja
nedne isikulistest omapäradest.
Alustama peaks ikka kõige varasemast olemusest ehk Kaosest