Popkunst forever
nende tagamõttest minusugune lihtsameelne inimene aru ei saanud. Juba kunstisaali sisenedes
kuulsin, et kusagil räägib keegi lives. Siiski osutus see videoks, lähemalt seda kuulata ei
õnnestunud, sest teleka ette oli koondunud hulgaliselt fanatte, kes varjasid kogu vaatepildi ära.
Linnautoopia oli minujaoks juba arusaadavam. See andis mulle pildi, millisena kujutasid ette
noored kunstnikud Tallinna tulevikus. Nad kujutasid maju ja elukeskkonda voolujooneliselt, kõik
tundus väga ,,ufolik", justkui star-treki filmist. Teosed olid enamjaolt must-valged, küllaltki
väikeses formaadis.
Minule isiklikult meeldis näitusel kõige rohkem ,,Avant-pop"-vildikamaalid. Ilmselgelt üheks
määravaks faktoriks sai nende värvirikkus ja pilkupüüdvus. Jõudes nende teosteni, jäi pilk
nendele kõige rohkem pidama ning nad jätsid mulle positiivse emotsiooni. Eriti jäi silma teos,
millel oli kujutatud justkui kahe naise nägu üksteise peal ning mis oli tehtud väikestest
annaabi.ee 
