Sõnamõrvar
koobastes ringi rändasime.
"Kas me juba Ididsikise juurde ei peaks minema hakkama?! Või mis?!" küsis Andres
pealetükkivalt, kuna kell sai juba kuus. Tõepoolest oli kell juba palju ja koopad muutusid
juba tüütuks. Me hakkasime koobastest välja liikuma. Me olime vait ja hea tuju oli
läinud. Lõpuks jõudsime välja ja puhkasime jalgu.
20
Ididsikine...
Kell seitse hakkasime mäetippu ronima. Mitte eriti raskelt, aga ikkagi. Ididsikine
"koobas" asus just seal üleval, udupilvede vahel. Udu muutus juba väga tihedaks, kui
Kabrevitsi ütles, et varsti hakkavad paistma üleval tõrvikud ja kaljuseinas must auk.
Tõepoolest hakkas paari minuti pärast udust paistma õrna valguskuma. Veel lähemale
jõudes paistis ka silma must kogu. See oligi Ididsikine koobas. Ma hakkasin järjest
rohkem kartma, et ma teen end Ididsikine ees lolliks ja ta lihtsalt laseb mu elu käest. Ma
ei uskunud kuni viimase hetkeni Ididsikine võimetesse. Me jõudsime koopa juurde just
annaabi.ee 
