standardmudeli põhiparameetreid, ennustatakse, et avastatakse uusi osakes, mida pole vähimnatki lootust reaalsena avastada, vahest aga virtuaalselt. 14) Wilsoni kamber e udukamber kujutab endast veeauruga täidetud ruumi, kus rõhu järsu vähendamisega tekib üleküllastunud aur, mille kondenseerumiseks piisab tühisest välismõjust ning sellega saab näha laetud osakeste teekonda ning üleküllastaud aurus tekib ioonide ümber udupiisakeste rada, mullikamber seal on vedelik, mille temperatuur on lähedane keemistemperatuurile, kiired laetud osakesed tungivad läbi kambri seinas oleva õhukese akna kambri tööruumi ning ioniseerivad ja ergastavad seal oma teel vedeliku aatomeid, kui kambris rõhku järsult vähendada, siis läheb vedelik lühikeseks ajaks ülekuumendatud olekusse ning sel ajal kambrisse tunginud laetud osakesed jätavad oma
Kiirendamine toimub kõrgvaakumis, et vältida põrkeid õhu osakestega. Kiirendi põhiosaks on pikk õhutühi toru, umbes 10 cm läbimõõduga. Teiseks kuuluvad sinna juurde ka osakesi kooshoidvad magnetläätsed. 9.Lineaarkiirendid on sirged kiirendid. Tsüklilised kiirendid on ringikujulised. 10.Fotoplaadi kasutamine, udukamber, mullikamber, triivkamber, ionisatsioonikamber. 11.Wilsoni kamber üleküllastunud aurus tekib ioonide ümber udupiisakeste rada. Mullikamber ülekuumenenud vedeliku keemine väikesteks mullikesteks ioonide ümber ja tekib valge joon tähistamaks osakeste teed. Ionisatsioonikamber teatud väljatugevusest hakkavad nad gaasi neutraalsete osakestega nii tugevasti põrkuma, et vabanevad uued laengud. Ei näita küll osakeste täpset teed, vaid registreerib nende läbilennu. Triivkamber ioonid tõmmatakse elektrivälja abil kambri põhja asetatud traatvõrgustikule
Detektorid võimaldavad osakeste trajektoore näha, pildistada ja mõõta. Üks vanemaid ja lihtsamaid meetodeid osakeste vaatlemiseks ehk detekteerimiseks on fotoplaadi kasutamine. Plaadi valgustundlikus emulsioonis tekkinud ioonid, nagu valguski, muudavad ilmutamisel plaadi vastavad kohad tumedaks. Tulemuseks on must teraline joon, mida saab vaadelda mikroskoobiga. Üleküllastatud aurus tekib ioonide ümber udupiisakeste rada. Sellel nähtusel põhinevat detektorit kutsutakse udukambriks ehk Wilsoni kambriks. Sarnase tööpõhimõttega on ka mullikamber. Suured mullikambrid on mitme kuupmeetrise mahuga. Kuna kiirendid tekitavad sadu põrkeid sekundis ja ühes reaktsioonis võib tekkida mitukümmend osakest, siis on nende jälgede analüüsimine väga töömahukas. Kui osake ioniseerib gaasi, siis muutub see veidi elektrit juhtivaks. Kui tekitada seal elektroodide abil elektrivälja, siis hakkavad tekkinud
1.5. Udu hajutamisest Loodusliku udu hajutamiseks pole senini leitud veel küllalt efektiivseid meetodeid. Praktilisi tagajärgi on siiski saavutatud piiratud territooriumidel, näiteks lennuväljadel. Parimaid tulemusi on seni saadud hügroskoopsete aineosakeste puistamisega õhku. Viimased neelavad veeauru, mistõttu õhu relatiivne niiskus väheneb. See omakorda kutsub esile piisakeste auramise ning udu hajumise. Õhu soojendamine udupiisakeste aurustamiseks pole küllalt tõhus ja on liiga kulukas. Teatavaid tulemusi on saadud ultrahelisireeniga. Ultrahelilainete mõjul udupiisakesed liituvad suuremateks tilkadeks ning sadestuvad maha. 1.6. Sudu Sudu on teatud tüüpi õhusaastet näitav mõiste, mis koondab endasse kaks sõna "suits" ja "udu". Eeskuju mõiste leiutamiseks saadi inglisekeelsest terminist "smog", mis ühendab sõnu "smoke" (suits) ning "fog" (udu)
annaabi.ee 
