Kersti Merilaas
ja väljadel õitseb ja hõiskab mai,
suur Põhjamaa suve algus.
Öö
Kolm korda kuskil hõigati
ja puude ladvus kustus kaja,
tuul nagu pooleks lõigati
ja öö sai ümber väikse maja.
Nüüd mahajäetud aiateel
siil tatsab, kormitsedes toitu,
ja ööbik hõiskab veel ja veel -
ei vaikida või enne koitu.
Puult õisi langes rabinal -
üks väsind lind seal unes sonib.
Kas kuuled, kuidas krabinal
kuukiiri mööda katust ronib.
All koplis kasest kaseni
käiks udunimbuses kui jumal...
Ah, keerduda mind lase nii
su jalge ümber nagu humal.
Ma tahan olla nagu tee
või nagu kivi, millel astud,
või laul, mis kostab üle vee,
või lill, su rõõmuks õide lastud.
Merilaasi luuletustest:
Siiras armastus- ja looduslüürika tõi talle üldise tunnustuse. Merilaasi
nooruslüürika on valdavalt realistlikku põhitüüpi, eelistab lihtsaid klassikalisi
vorme, sundimatut metafoorikat ja loomulikku, kõnekeelele lähedast sõnastust. Ta
annaabi.ee 
