JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
Koges, et välkkiiret pikeed saab kasutada üpris rakenduslikult: see
võimaldas tal küttida haruldasi ning väga maitsvaid kalu, -neid sõelus hulgi kolme sülla sügavusel
ookeani pinnast; ta ei vajanud enam kalapaate ega üle parda heidetud jäätmeid. Muide, nüüd lubas ta
lennul endal isegi uinuda; võtnud kursi risti vastu püsivat kaldatuult, tukkus ta purilennul hõljudes
loojangust koiduni. Ja seesama, oma võimetesse usku sisendav ülev tunne kruvis teda läbi tihkete
udulammide ikka kõrgemale ronima, pimestavalt selgesse pärislaotusse ... kus ta kahetses, et, näe,
praegu teised konutavad luidetel, ajus ning luudes vaid vihm ja rõskus. Vahelduseks püsis ta kuivkõrgete
õhuvoolude sadulas ka mannermaal, et lõunastada hõrgutavaist putukaist.
Kõiki hüvesid, mida kunagi oli lootnud pakkuda PARVELE, kasutas ta nüüd kuhjaga ise; aina süvenes
lennu-taidesse ja ei kaevelnud hinna üle, mida üksildusega maksma pidi. Jonathan Merikajakas mõistis,
annaabi.ee 
