Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
küsimata, kas siinkohal on tegemist irooniaga või tõsimeelse kirjeldusega. Võib-olla ma kasutaksingi
siin juhust ja küsiksin autori käest.
Nikolai Baturin: Nii ühte kui teist. Kahtlemata on kirjaniku peas sündinud niisugune
fatamorgaaniline ränd. Ja samas on selles ka irooniat, sest lõpuks ju tuli tuul. Õndsa elu nägemus
projitseeriti ekraanile laserprojektoriga. Tegelikult ei olnud ekraani taga mingit paradiisi. Timukas
kogu aeg värises, et tuult ei tuleks. Aga tuul tuli ja puhus udukanga ära; udu tagant rebenesid
elüüsilised kangad nagu õrnad gobeläänid ja kadusid allatuult; nende tagant tuli kivikõrb,
kõhnunud lambakarjused, tühjaks kuivanud kaevud... Niipalju seda illusoorset maailma.
Miks ma üldse selle raamatu kirjutasin? Vastukaaluks heaolumaailma elüüsilisele, eufoorilisele
elutundmisele, mida surutakse lausa vägivaldselt peale. Praeguse aja elu on nagu pikk-pikk
annaabi.ee 
