Heiti Talvik "Legendaarne"
tekitavad. Talviku luuletuses ,,Uni": ,,Öötaevas sätendab kuu hõberoos,/ lööb
sädelema vete jahe viru/ kui lilleväli sinimustas voos.". Just see luuletus on minu
jaoks väga ekspressionistlik ning pooleldi kõlab nukralt: ,,Pilv hõberoosi kurku
neeland ju.../ Ööpime endine vee ahnes keerus."(,,Uni").
Rohkelt on looduseteemalisi luuletusi, ning neis väljendatakse tundeid väga
suurejooneliselt. ,,Ääretusest meri sonib unenäguden./ Uduaurust öö ju ronib välja
haiguten". Luuletused tekitavad tunde nagu oleksin ma ise selle sees. Lugedes
luuleridu, tekivad silme ette kujutluspildid ja on kerge nendesse sisse elada. ,,Viiul
nuuksub, viiul vingub,/ süda on nii roid...".
Luuletuse ,,Ärkamine" mõte algab rahulikult, kõik tõesti alles ärkab ja on värske:
,,Hommikudust aurav libises mult loor ärkasin kui raskest unenäost.". Edaspidi on
palju romantilisuse hõngu ja tekib ärkava kevade tunne. Heiti Talvik on suutnud
annaabi.ee 
