"udmatut" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

kelle veri on siis veel küm, kui rohtu tarvis? Pealegi ei olnud minul, jumalale täu, rohtu iialgi tarvis. Minu õnis abikaasa oli ingel taevast, kuhu ta jäle läs.» 46 «Missugune õnetus niisugust abikaasat kaotada!» «Minu kurvastus oli suur, mu lein lõutu. Aga ma olen vaigistust leidnud oma türes, kes ema jägedesse astus ja nü ud on mu vana ea valgus ja soojus.» «Ma olen teie peale kade.» «Teil on õgus kade olla. Niisugust süamlikku, omakasupü udmatut armastust on harva pruudil peiule pakkuda, kui minu Emiilia mulle pakub. Teate vist, missugune tundmus on rädajal, kes surmani väinult ja palavusest piinatult rohtaia vilusse astub, viimse jõga kirssidest punava oksa puust murrab ja siis rohu sisse vajub, pehme, lõnava rohu sisse. Niisugune tundmus on minu vanal süamel, kui Emiilia pehme käga mind õtul laia leentooli paigutab, ise mu põvele istub, käd mu kaela über sõmib ja põjalikult päima