V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kui ka must-lastüdruku või munklummutise (see kõik oli talle üks-tapuha) noahoobi ja
kohtuotsuse suhtes. Kuid niipea kui ta süda vabaks sai, ilmus sinna tagasi Fleur-de-Lysi
kuju. Kapten Phoebuse süda tundis tolleaegse füüsika järgi hirmu tühjuse ees.*
Õieti polnud igavamat kohta kui Queue-en-Brie. See küla, kus elasid ainult hobuserautajad
ja karedate kätega lehmanaised, koosnes majahüttidest ja ubriku-test, mis pika sabana poole
penikoorma pikkuselt palistasid maantee mõlemat äärt.
Fleur-de-Lys, kapteni eelviimane armastus, oli ilus tütarlaps, pealegi oivalise kaasavaraga.
Ja ühel hommikul, pärast lõplikku tervenemist, kui kindlasti võis arvata, et kahe kuuga
peaks mustlastüdruku jant läbi ja juba unustatud olema, ratsutas armunud kavaler
Gondelaurier'
maja ukse ette.
Ta ei pööranud tähelepanu kaunis suurele rahval murrule, kes oli kogunenud Jumalaema
kiriku peaukse ette