Keskaegsed võitlustehnikad
Keskaegne mõõk on
põhiliselt raierelv, sest selle suure kaalu, ning kilbi kasutuse tõttu on torked suhteliselt
ebaefektiivsed. Mõõgad jagunevad ühekäe-, poolteisekäe ja kahekäemõõkadeks (Keskajal nende
eristamiseks kasutati lihtsaid termineid: väike, keskmine ja suur). Ühekäemõõk on põhiliselt
mõeldud lahinguks jala. Poolteisekäemõõk on aga tüüpiline ratsaväelase käepikendus.
Kahekäemõõk tekis 14.-15. Sajandil, kui tuvisearengu tõttu kilbi tähtsus vähenes ja vabanes ka
teine käsi. Lööke tõrjuti mõõgatera lapiku, teradevahelise osaga, et säästa relva.
2) Kilp
Kuni Rõngasturvise täieliku asendumisele plaaturvisega, blokiti kõik lõõgid kilbiga, mida hoiti
tavaliselt vasakus käes. Kilpe valmistati mitmekihilisest, kokkuliimitud spoonist, millele tehti
nahast käepidemed ja rihm, mille abil sai kilpi endale kaelale või üle pea riputada, et lahinguvälislt
annaabi.ee 
