Rahvamuusika kui üks olemise vorme eesti rahva säilimise tarvis
Eesti vanem rahvamuusika võib tänase inimese kõrvale tunduda harjumatuna, eriti
kui see kõlab suures kontserdisaalis, sest tegelikult pole selline muusika sellise
olukorra jaoks mõeldud. Rahvalaul oli rohkem kaasalaulmiseks, kui ainult
kuulamiseks. See võimaldas inimesel erinevate meeleolude ja sündmuste puhul täiel
rinnal hõisata, kogu südamest halada, sõnajõuga manada või laulu saatel rütmiliselt
ringis sammudes ühtekuuluvust tunnetada. Pillimuusika hõlmas karjapasuna
tuututused küngaste vahel, lõbusad või unelevad kandlehelid aidatrepil, torupilli
kaasakiskuva, läbitungiva hääle kirmasel. Laul või pillilugu on omal kohal, kui see
täidab selle kasutajate vajadused ning arvestades maailma kultuuride mitmekesisust,
ei tarvitse olla niisugust muusikat, mis tunduks ühtviisi heana kõikide meelest.
Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel
äärealadel: Setus ja Kihnus
annaabi.ee 
